Süsinikterasest töödeldud detailide ajaloolist tausta saab mõista kahest dimensioonist: süsinikterase kasutamise ajaloost ja töötlustehnoloogia arengust.
Süsinikterase varased rakendused ja industrialiseerimine
Kõige põhilisema terasetüübina on süsinikteras olnud masinate tootmise põhimaterjal alates tööstusrevolutsioonist 19. sajandil. Selle koostis koosneb peamiselt rauast ja süsinikust (tavaliselt süsinikusisaldusega kuni 2,1%) ning sisaldab väikeses koguses mangaani, fosforit, väävlit jne, pakkudes eeliseid, nagu madal hind, sulatamise lihtsus ja reguleeritavad mehaanilised omadused.
19. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni, Bessemeri konverteri ja avatud-koldeterase tootmistehnoloogia valmimisega, saavutati süsinikterasest ulatuslik-mahu tootmine ja seda kasutati laialdaselt konstruktsioonikomponentides, nagu võllid, hammasrattad ja poldid.
20. sajandi keskpaigaks kasutas USA süsinikterast ligikaudu 87% terasetoodangust. Tänu oma tasakaalule tugevuse, töödeldavuse ja ökonoomsuse vahel sai sellest "kõige sagedamini töödeldud teras".
